Radoon on looduslik ohuallikas meie kodudes

Paljudes Eesti piirkondades leidub alasid, kus radooni tase on elumajades ohtlikult kõrge ning võib tervist tõsiselt kahjustada. Õnneks tulevad siin appi spetsiaalsed tooted, mille abil on radooni võimalik oma elamises vältida.

Mis siis täpsemalt on radoon, mismoodi ta tekib ja millist ohtu endas kätkeb? Radoon on keskkonnas esinev loodusliku päritoluga radioaktiivne gaas – see on värvitu, lõhnatu ja maitsetu. Radooni tekkimises on “süüdi” uraan, mida maapinnas ning kivimites esineb väga väikesel määral. Uraani radioaktiivse lagunemise tulemusena tekibki radoon. Gaasilise oleku tõttu liigub radoon vabalt pinnases, võib jõuda atmosfääri ning tungida hoonetesse. Radooni peamine allikas on pinnas ja siseruumidesse jõuab maapinnast pärinev radoon peamiselt põrandas või vundamendis olevate pragude ning avade kaudu – näiteks avad torustiku või juhtmete jaoks. Kuna rõhk hoonetes on madalam kui väljas, siis soodustabki just see radooni liikumist hoonetesse.

On paika pandud, kui kõrge radoonisisaldus eluruumides olla tohib. EVS 840:2008 standard “Radooniohutu hoone projekteerimine“ sätestab, et hoonete elu-, puhke- ja tööruumides peab aasta keskmine radoonisisaldus ruumiõhus olema väiksem kui 200 Bq/m3. Tegemist on rahvusvaheliselt aktsepteeritud piirväärtusega radoonitaseme kohta hoonete siseruumides. Vanemate majade puhul on nõuded pisut leebemad ning aktsepteeritavaks tasemeks peetakse kontsentratsiooni, mis jääb alla 400 Bq/m3.

Ohud tervisele

Tervisele on radoon kahtlemata ohtlik. Nimelt põhjustab pikaajaline elamine suure radoonikontsentratsiooniga hoones kopsuvähki haigestumise tõenäosuse kasvu. Välisõhus radoon endast ohtu ei kujuta. Maakoorest väljapääsenuna hajub see atmosfääris ja seega on välisõhus radooni kontsentratsioon väga väike.

Hoone konstruktsioon mõjutab radooni taset siseruumides, kuid radoon võib esineda siiski peaaegu kõikides hoone tüüpides. Kuna radoon pärineb peamiselt maapinnast, siis mitmekorruselistes elamutes on radooniprobleem tavaliselt palju väiksem kui madalates hoonetes.

Taset tuleks mõõta

Radooni kontsentratsioonid ruumide siseõhus on väga erinevad, sõltudes maja asukohast, tüübist ja elanike harjumustest. Eesti Kiirguskeskuse uuringud on näidanud, et Eesti elumajade siseõhu radoonisisaldus varieerub valdavalt 20-1000 Bq/m³ piirides ja ulatub üksikjuhtudel Põhja-Eesti klindivööndis üle 9000 Bq/m³. Majade siseõhu keskmine radooni sisaldus on nende uuringute põhjal 103 Bq/m³. Ühepereelamutes on enamasti radooni tase kõrgem  kui kortermajades. Kõrget radooni taset pinnases esineb enim Põhja-Eestis ja graniidirikka moreeni levialadega Lõuna-Eestis, samuti leidub mõõduka ohuga alasid aga ka Kesk-Eestis. Siiski võib ka nendes piirkondades, mis ei ole määratletud radooniohtlikena, esineda elamuid, mille siseõhus on kõrge radooni kontsentratsioon. Seega tasuks kindlasti ka nendes hoonetes mõõtmised läbi viia.

Kõige õigem on radooni taset mõõta kütteperioodil, kuna sel ajal on uksed ja aknad suletud ning ruumi ventileerimisel tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem maa-alust õhku, mis on kontaktis pinnasega. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Maja all pinnas ei külmu ning sinna satub ka osa radooni sisaldavast pinnaseõhust hoone ümbrusest, seetõttu on radooni sisaldus hoones suurim talvisel ajal. Suvel hoitakse aknaid rohkem lahti ja tubadesse tulev välisõhk vähendab ruumides radoonitaset.

Kas radooni eest on võimalik end kuidagi ka kaitsta?

Jah, kui kasutada vastavaid tooteid radooni lekete takistamiseks siseruumides.  Näiteks on Kiiltol välja töötatud süsteem, millega on võimalik takistada radooni sattumist eluruumidesse maapinnaga kokkupuutuvatest müüritistes-betoonivaludes olevate pragude kaudu. Radooni tõkestamiseks praod suletakse, et radioktiivne gaas ei saaks enam pragude kaudu ruumi õhku imenduda. Pragude sulgemiseks kasutatakse tsemendibaasil 2-komponentset hüdroisolatsioonimastiksit ning tugevduslinti. Kõigepealt vuugid puhastatakse ja eemaldatakse kõik lahtised osad. Seejärel tihendatakse üle 5 mm suurused praod KiiltoFix Masa elastse tihendusmassiga. Kui mass on kuivanud,  krunditakse aluspind Kiilto Fibergum Primer nakkedispersiooniga, mis vedeldatakse veega 1:1. Peale nakkedispersiooni kantakse aluspinnale Keramix hüdroisolatsioonimastiks, millele kantakse koheselt peale Kiilto Butüüllint, mis omakorda pintseldatakse üle Keramix hüdroisolatsioonimastiksiga. Isolatsiooni ülestõste seinalt peab olema vähemalt põrandaliistu (42 mm) kõrgune. Põrandas olevad läbiviigukohad tihendatakse sarnaselt põranda ja seina vaheliste pragude tihendamisele.

Eelkirjeldatud töövõtetega muudetakse õhukindlaks kõik hoones olevad maapinngaga kokkupuutuvad betoonivaludes olevad praod, et takistada radooni sattumine eluruumidesse.

Radoon

• Radoon on värvita ja lõhnata inertne radioaktiivne mürk-gaas.
• Radoon on maailmas esikohal kopsuvähi põhjustaja.
• USA s haigestub radooni põhjustatud kopsuvähki aastas 22 000-25 000 inimest.
• Eestis põhjustab radoon 100 – 150 kopsuvähki haigestumise juhtu aastas.
• Radoon ei ole viimase aja moenähtus. Radoon on väga raskeid tervise probleeme tekitav gaas, millest on inimesi hakatud teavitama.
• Kõikjal arenenud riikides on kehtestatud radooni piirsisalduse normid hoonetes.
• Euroopas seega ka Eestis kehtestatud piirnorm järgi ei tohi radooni sisaldus hoones ületada 200 Bq/m3.
• Ehitustegevus on piiratud kui radooni sisaldus pinnases ületab 50 000 Bq/m3.

Allikas: www.radoonitõrjekeskus.ee

Autor: Kiilto Eesti tootejuht Kaja Kuus